Aiki kirjutab ise nii:
Bioloogina on minus austus looduse ja elu vastu, tahan kaitsta kõike loomulikku.  
Mets on meie maa kopsud, hing ja hingamine. Tõeline mets on võimas ja imeline. Ta annab meile rahu ja kindluse. Metsas uitamine on lõputu avastamine ja iga hetk on uus ja samas nii turvaliselt tuttav. See pole ainult puud, vaid veelgi suuremas osas kõik see, mis puude ümber vohab ja sumiseb ja lendleb, särab ja kumab. Mets on tervikuna midagi püsivat, samas pidevas sujuvas muutumises. Lõputult rikkalik. Elus.
Mets on koht
Mets on maailm
Mets on tunne
Metsas oled ühenduses maailmaga. Näed tuuleõhku ja kuuled liikumist. Tunnetad valguse värelust nahal. Täidad end hingusega. Metsas võid olla üksinda, kuid pole kunagi üksi. Mõistes oma väiksust ja maailma suurust, avardud ning laotud, oled üks ja ühenduses. Paigalseisus rändad ning liikudes jääd paigale. Oled osa, oledki seesama. Sind saadab vägi ja hoitus.
Targad on öelnud, et mets on teadvuse sünonüüm. Miks mitte. Selles on paigad, mis säravad valgusest ja värvist, kuid on ka padrikud kuhu jõuab vähe valguskiiri. Mõni paik on korduvalt käidud ja iga käbini tuttav, teised paigad müstilised ja pea läbimatud.
Mets on sügav oma ilus ja võimsuses, lõputu ja imeline nagu inimese sisemaailmgi.
Hoidkem oma metsa nagu me hoiame oma teadvust. Ja kogu loodust nagu iseennast. Ärgem laskem seda solkida ahnuse ja hoolimatusega, tarbiva suhtumisega. Ärgem laskem metsi asendada puiduistandustega, vaese koosluse ja eksponeeritud hinnasiltidega, lõikuse ootel. Kui mets oleks inimühiskond – kas me siis ise tahaks olla sellised puupõllu asukad?
Oma piltidega ei tee ma metsaliikide tutvustust vaid püüan edasi anda õhustikku ja meeleolu. Tahan pilte läbima panna punase joone. Kas hoiatusena hoolimatule ja julmale sissetungijale või siis Ariadne lõngana iseenda hingemaastikel rändajale.
Lisaks näitusele on raamatukogu infolauas vaatamiseks metsapiltidest kokku pandud raamat.