Luulevalik on koostatud Jaan Krossi ja Ellen Niidu teineteist kõnetavast, ristuvast ja sõlmuvast armastusja loodusluulest.
Jaan Kross (1920–2007) ja Ellen Niit (1928–2016) said tuntuks luuleuuendajatena 50-ndate aastate lõpul.
Nad mõlemad olid alustanud kirjutamisega teismeeas, Jaani esimene trükiproov ilmus 1935., kaheksa
aastat nooremal Ellenil 1945. aastal, niisiis täiesti erinevatel ajastutel. Sõda ja okupatsioon raputasid ja muljusid neid mõlemaid. Jaan Krossi esimene luulekogu „Söerikastaja“ ilmus alles 1958. ja Ellen Niidu
„Maa on täis leidmist“ 1960. aastal, mil nad olid ammugi küpsed ja väljakujunenud isiksused.
Jaan ja Ellen kohtusid esmakordselt 1956. aasta kevadel ühel kirjandusõhtul Heinrich Heine tõlkeid
lugedes ja armusid teineteisesse üsna üheaegselt. Ellen oli tulnud sama aasta alguses aspirantuuriaja
lõppedes Tartust koos oma mehega ja poja Toomaga Tallinna elama. Jaan oli kaks aastat varem jaanipäeva paiku pääsenud koos oma teise naise Helgaga koju asumiselt Krasnojarski krais ja aasta hiljem oli neil sündinud tütar Kristiina.
Elleni ja Jaani sala-armastus kestis paar aastat, enne kui nad oma pered jätsid ja kokku kolisid. See oli
dramaatiline aeg, eriti Elleni jaoks, kes heitles alandava ja ülendava, süü ja õnne vahel, kirjutades just sel ajal suure osa oma parimast luulest, mis kantud kirest ja kannatusest. Jaani jaoks oli armastus üks imeline innustav impulss teiste seas tema intellektuaalses ja kultuuriloolistest vihjetest läbi imbunud lüürikas, armumine oli inspiratsiooniallikas, millest tiivustatuna (purjestatuna) edasi laiematele jõgedele sõuda, et lõpuks välja jõuda ookeani, romaani juurde. Elleni jaoks oli armastus absoluutne väärtus, mille mõjuvälja mahtus ka kõik muu. Tema selle perioodi looduslüürikat võiks nimetada animistlikuks – Elleni armastusel on looduse jõud ja tema loodusel Jaani nägu.
60-ndate keskel siirdus Kross ajaloolise romaani juurde ja pärast koondkogu „Voog ja kolmpii“ (1971) ta enam luuletusi ei kirjutanud, välja arvatud mõni juhuvärss Elleniga kahasse. Ellen Niit, kes tuli kirjandusse juba varastel 50-ndatel lastesalmidega ja ka hiljem peamiselt lastele kirjutas, on palju laiemalt tuntud lastekirjanikuna, ehkki tema täiskasvanuile mõeldud luule oli ta enese jaoks ehk tähtsamgi. Suure pere ja kuulsa romaanikirjanikust abikaasa kõrval polnud tema luuleproduktsioon eriti rohke, seda enam aga tihe, tundlik, nõudlik ja rikas.
Maarja Undusk