Vesi - elukeskkond, janu kustutaja, emotsionaalne lohutaja,..…elu…
Vee ja lainete maalimine oli minu jaoks aastaid väljakutse, mida ikka edasi lükkasin. Mõned aastad tagasi otsustasin, et on aeg…aeg vaadata laintesse, aeg vaadata läbi vee…ja sellega koos aeg vaadata ka sügavamale endasse.
Tänaseks tean, et vesi on midagi, milleta ma kohe kuidagi ei saa ning ei ole vahet, kas olen füüsiliselt vee ääres või on kontakt läbi maalimise - ma olen sellega üks…
Võin lõputult rannas jälgida vee lainetust ja loksumist, jõe ääres selle liikumist, järve ääres peegeldusi…samal ajal talletades ja ahmides endasse iga hetke, et see siis hiljem kogu oma olemuses lõuendile kanda. Kord haaran endasse suurt vaadet, seejärel jälle lasen veel end tõmmata sügavasse haardesse, et märgata väiksemaidki detaile ja liikumisi.
Vahel on tuuled ja tormid vee sogaseks ajanud ja sellest ei näe üldse läbi. Järgmine hetk võib see aga olla täiesti selge ja läbipaistev, lihtsalt väreleb pisut või sillerdab, lastes päikesel oma mängu mängida.
Olen mõelnud, et vesi on nagu naine...võib olla rahulik ja malbe, kuid siis jälle mäslev ja jõuline....täis tohutut energiat ja väge.... Teda lõpuni mõista ja aduda on sisuliselt võimatu. Paremini mõistmiseks on vaja aina uuesti ja uuesti vaadelda, uurida, süveneda....ja kui oled järjepidev, siis ehk tasapisi avaneb ta sulle ja näitab oma tõelist sügavust ja olemust…
Vett maalides on samamoodi, see vajab ikka ja jälle uut lähenemist, et vee ilu ja sügavust püüda ja tabada… Jätkuvalt imestan ja imetlen kui palju erinevaid värvitoone võib leiduda vees ja kui imeline on selle liikumine…
Olen ääretult tänulik, et praeguseks on vesi oma täies ilus ja olemises minu seest välja pugenud ja lõuenditele jõudnud juba sellises mahus, et mul on võimalus seda rännakut ja kogemist läbi näituse ka Sinuga jagada!
 
Olen tänulik kui leiad aega oma mõtteid ja emotsioone ka külalisteraamatusse kirjutada. Tagasiside on alati tänuväärne!
 
Iga päev on uus ja veel on alati midagi öelda!
 
Aitäh!
Ellu Roosme