Fotograaf Gunnar Vaidla tegi aastakümneid tänuväärset tööd spordielu dokumenteerimisel kõikjal üle Eesti, olles ikka sündmuste tulipunktis – nii vihmas kui ka päikeses, nii suvel kui ka talvel, nii soojas toas kui ka külmas metsas. Käesoleval näitusel vaadeldakse tema jäädvustusi keerukatest sõjajärgsetest aastatest 1947-1953, mis keskendusid eeskätt sporditegemise praktilisele küljele. Nähtut esireast talletanud fotograafi tähelepaneliku kaamerasilma eest ei jäänud varjule ei tihtipeale üsna spartalikud võistlustingimused, pompöössed loosungid, mille all atleedid endi võimeid võrdlesid, ajastule omaselt napivõitu võistlusvarustus – ega ka toimunut kõigele vaatamata saatnud spordirahva tegutsemistahe. Nii muutubki Vaidla seeläbi enda eripärasel moel maailma salvestanud kroonikuks, kes aitab oma detailirohkete spordimaastikega meil paremini tollast aega mõista.
Gunnar Vaidla (1919-2007)
„Eesti fotograafia vanaisaks“ nimetatud Gunnar Vaidla alustas spordifotograafina tööd juba enne II maailmasõda ning jäi sellele valikule truuks kogu eluks. Suurema osa enda fotograafiteest oli ta ametis ajakirja Kehakultuur juures, kuid tegi kaastööd teistegagi. Vaidla loomingut iseloomustades on öeldud, et sellele olid ürgselt omased dünaamilisus ja dramaatilisus, aga samuti tegevust jäädvustav vaimne mõõde – ning just tema looming kujundas ajakirjast Kehakultuur omas ajas erilaadse esteetilise ja elitaarse fenomeni. Tänaseks on Gunnar Vaidla rikkalik spordifotopärand leidnud koha Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogus.
