Näitusel rullub lahti lugu XX sajandi alguses elanud külapiltniku piltide lugu. Fotograaf Mihkel Timmo tööde säilimine on üheks näiteks fotoajaloo üllatuslikest leidudest. 70. aastat hiljem on jäädvustused 1930. aastatel elanud inimestest esmakordselt laiema publiku ees.
Mihkel Timmo (1906-1955) töötas Vastseliinas fotograafina alates 1930. aastast kuni sõja lõpuni, mil hävis tema ateljee ja varustus. Kui rinne 1944. a augustis Vastseliinast läbi läks, põles alevis maha palju maju, nende hulgas ka kohaliku fotograafi Mihkel Timmo ateljee ja korter. Kuna tal olid varem apteegimaja teisel korrusel ruumid olnud, siis osa varandust säilis seal põlengust, sealhulgas kastitäis klaasnegatiive. Peavarju leidis Timmo seejärel alevis Jaan Markna majast. Uues elamiskohas oli sissekäik majja läbi tänavapoolse veranda, mille klaasid olid sõja ajal purunenud. Aknaklaasi polnud saada, aeg selline. Et mitte lüüa aknaid ilmastiku kaitseks kinni laudadega, pakkus üüriline Timmo aknapindade katmiseks oma kasutatud klaasplaate.
Klaasid seati üksteise kõrvale aknaavadesse ja sedaviisi moodustus omapärane pildinäitus –majja sisenedes või sealt väljudes läbiti justkui vitraažidena akende ees seisvate klaaside väli. Pildid olid küll negatiivis, kuid kujutlusvõimet pisut appi võttes tundis ära nii inimesed kui maastikud ja muud vaated. Seda väljapanekut käidi isegi spetsiaalselt imetlemas. Tänapäevases tähenduses oli tegu happening-etendusega. Elu läks edasi ja ühel päeval asendati Timmo klaasid päris aknaklaasidega.
