Regina kirjutab nii:
Kunst - lihtne kritiseerida, raske luua.
Vabadus rutiinsest elust, fantaseeritud reaalsus, vaimuelu värskendamine, värvide tundmaõppimine, aseaine - just seda kunst minu jaoks tähendabki. Kõige rohkem meeldib mulle paberile kujutada detailsust, mis ühtlasi ka minu suurimaks veaks. Ma tahan, et iga osake, mida joonistan, oleks perfektne ja äratuntav. Näiteks portreede puhul on mulle sageli märkuseid tehtud, et joonistus ei saa olla nagu foto, kõike ei ole võimalik viimistleda.
Portreesid saab maalida vaid kahel viisil: kas tõsiste või naeratavatena.
Ma avastasin enda jaoks loomingulise tegevuse kümme aastat tagasi. Põhikooli ajal õnnestus mul ühineda kunstiringiga, kus enamasti olid vaid täiskasvanud. Paraku kestis see vaid pool aastat, kui mitte rohkem. Alates üheksandast klassist astusin Pärnu Kunstikooli ning viibisin seal poolteist aastat, kuid seegi jäi üürikeseks intensiivse koolimelu tõttu, seega otsustasin end kodus arendada.
Kunst täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu.
Peamisteks joonistusvahenditeks on mul Giotto ja Maped värvilised pliiatsid, Stabilo tindipliiatsid ja markerid ning Giotto värvilised viltpliiatsid, samuti Linexi ja ArtBerry Erich Krause harilikud. Ma olen küllaltki üksluine ja mugav inimene, joonistan ainult kindlate vahenditega. Mind näeb väga harva guaššide, akrüülide või vesivärvidega tegelemas, sest ma olen nendega sama saamatu nagu väike laps, kellele ulatada sulepea ja tindipott.
Kunst on julm. Sõnu saab veel kuidagi väänata, aga pilt on nagu aken otse kunstniku sügavaimasse südamesse.