Mis jääb meist maha, kui valgus kustub ja aeg voolab edasi? Mis on kujutis, kui originaal on ammu kadunud? See on järelkujutis – midagi enamat kui vari, midagi enamat kui kaja. See on valguse ja mälu ristumiskoht, kus hetk kestab kauem, kui ta kestma peaks.
Astudes nende piltide ette, astud ise mälestuse sisse. Mälestus mälestusest. Võib-olla jääb midagi ka sinust siia – valgusena, mis veel viivuks püsib.
Mõned kujutised ei haju. Sulge silmad, mõneks hetkeks näed äsjanähtu järelkujutist oma võrkkestal – valguse jäljed mis ei kustu, kui hetk on möödunud.
Need vanad pildid mis mu isa kunagi filmile pildistas ja siis vannitoas paberile ilmutas, olid pelgalt fragmendid igapäevaelust. Nüüd on need läbi tol kaugel ajal ulmeliste generatiivprotsesside kihistunud, muutunud justkui iseendaga korrutatud, jagatud ja ruutjuuritud uusversioonideks. Generatiivses taasloomes segunevad mineviku valgusjäljed ja uued peegeldused, samal moel, nagu aeg ise liidab mälestustele uusi kihte.
Paberile keemia abil püütud valgus meenutab ajastut, mil fotograafia oli aeglane ja kannatlik kunst, kus kujutis ei ilmunud hetkega, vaid kerkis esile vaikselt, kihthaaval, justkui mälestus, mis alles vormub. Need tehnikad, mille juured ulatuvad 19. sajandisse, annavad uutele kujutistele vanade piltide hingust – füüsiliselt ja ka poeetiliselt.
Mis on kujutis, kui originaal on ammu kadunud? Kas see on veel seesama, või on sellest saanud midagi muud – uus hetk, uus tõlgendus, mis elab oma elu? Järelkujutis on kui valguse viimane hingetõmme enne pimedust, viivuks veel eksisteeriv vari, mis ei peegeldu enam täpselt, vaid väänab ajas oma kuju. See ei ole üks ühele koopia, vaid kaja, mis kõlab iga kord veidi erinevalt, sõltuvalt valgusest, paberist ja vaataja pilgust. Astudes nende piltide ette, astud mälestuse sisse. Võib-olla jääb midagi ka sinust siia – valgusena, mis veel viivuks püsib.
Fotonäitust saab vaadata Pärnu Keskraamatukogu trepigaleriis 5. märtsist 5. aprillini raamatukogu lahtiolekuaegadel.
